Organisatsioonilise käitumise käsitlusviisid
Organisatsiooniline käitumine püüab integreerida inimesi, struktuuri, tehnoloogiat ja keskkonda. See toetub aluskontseptsioonidele inimesest ja organisatsioonist. Neli põhilist käsitlusviisi – inimressursse toetav, ettenägematute asjaolude arvestamine, tulemustele orienteeritus ja süsteemsus – on läbivad organisatsioonilises käitumises.
1. Inimressursse toetav lähenemisviis
Inimesed on iga organisatsiooni ja iga ühiskonna keskne ressurss. Inimestel aidatakse saada paremaks, rohkem vastutavaks, rakendada oma võimeid. Laienenud võimalused inimeste jaoks viivad otseselt tööefektiivsuse paranemisele. Samuti suureneb töörahulolu, kui töötajad kasutavad täielikumalt oma võimeid.
Inimressursse toetav lähenemisviis tähendab, et paremad inimesed saavutavad paremaid tulemusi. Seda võib näitlikustada iidse vanasõnaga:
Anna inimesele kala ja sa annad toidu päevaks. Õpeta inimene kala püüdma ja sa annad toidu kogu eluks.
Inimressursside lähenemisviisi nimetatakse ka toetavaks organisatsioonilise käitumise mudeliks.
2. Ettenägematute asjaolude arvestamine
Traditsioonilises juhtimises otsiti printsiipe, et luua “üks õige viis“ (one best way) juhtimiseks. See oli „õige viis“ organiseerida, delegeerida ja jagada tööd. „Õiget teed“ rakendati hoolimata organisatsiooni tüübist või olukorrast.
Kaasaegne seisukoht on, et ei ole selliseid kontseptsioone, mis kehtivad igas olukorras. Olukorrad on palju keerulisemad kui algselt paistavad ja erinevad muutujad võivad nõuda erinevat käitumist. Tulemuseks on ettenägematute asjaolude arvestamise lähenemisviis organisatsioonilises käitumises, mis tähendab, et erinevad olukorrad nõuavad erinevat käitumist. Ei ole ainult ühte parimat teed. Igat situatsiooni tuleb analüüsida hoolikalt, et kindlaks teha olulisi muutujaid, mis määravad kõige efektiivsema tegutsemisviisi.
3. Tulemustele orienteeritud lähenemisviis
Kõik organisatsioonid peavad saavutama mingi väljundi või tulemuse. Paljudele organisatsioonidele on sihiks olla tootlik.
Produktiivsus e. tootlikkus väljendab tootmise (teenindamise) efektiivsust - väljundi (toodangu mahu, käibe vms) suhet sisendisse (tööjõud, materjalid jms). Kui rohkem väljundeid on toodetud sama koguse sisendi juures, on tootlikkus (produktiivsus) paranenud. Või kui vähema hulga sisendite juures on toodetud sama kogus väljundit, on tootlikkus taas suurenenud. Tootlikkuse sisu ei ole mitte ainult toota rohkem, vaid efektiivsemalt.
Produktiivsust mõõdetakse sageli majanduslike sisendite ja väljundite abil, kuid inimestega seotud sisendid ja väljundid on samuti tähtsad. Näiteks töörahulolu suurenemine parema organisatsioonilise käitumise tulemusel. Inimese produktiivsus oleneb tema võimekusest (teadmised ja oskused), motivatsioonist (suhtumine ja olukord) ja vajalike ressursside olemasolust.
4. Süsteemne lähenemisviis
Organisatsioon on terviklik süsteem (inimesed, struktuur ja tehnoloogia). Iga sündmus organisatsiooni allsüsteemis avaldab mõju kogu organisatsioonile.
Süsteemse lähenemisviisi alused:
- Keerulised sotsiaalsed süsteemid hõlmavad palju muutujaid.
- Süsteemi osad on vastastikku seotud.
- Suuremas süsteemis on palju allsüsteeme.
- Süsteemid vajavad sisendeid, käivitavad dünaamilise protsessi ja toodavad väljundeid.
- Sisend-protsess-väljund mehhanism on tsükliline ja korduv.
- Süsteemid võivad toota nii positiivseid kui negatiivseid tulemusi.
- Süsteemis toodavad sageli nii kavatsetud kui ka kavatsemata tagajärgi.
- Süsteemi tagajärgi võib hinnata nii lühiajaliselt kui ka pikaajaliselt.
- Sageli on soovitud tulemuste saavutamiseks mitmeid võimalusi.
- Süsteeme võib mõista, muuta ja juhtida, kui selle liikmed keskenduvad tunnuste asemel probleemide põhjustele.
|
