Õigluse teooria

J. Stacey Adamsi poolt arendatud õigluse teooria väidab, et töötajad tajuvad seda, mida nad saavad töösituatsioonist (väljundid) seoses sellega, mida nad selle jaoks andsid (sisendid) ja seejärel võrdlevad oma sisendit-väljundit teiste sisendi-väljundiga.

Joonis. Õigluse teooria

Sisenditeks on kõik tööalased panused: haridus, kvalifikatsioon, staaž, töökogemused, lojaalsus, kulutatud aeg ja energia jms.
Väljunditeks on kõik hüved, mida saadakse töö tulemusena või juhilt: töötasu, preemia, lisasoodustused, sotsiaalsed ja psühholoogilised hüvitused

Töötajad analüüsivad oma sisendi-väljundi suhte õiglust ja võrdlevad seda analoogset tööd tegevate oma või teiste ettevõtete töötajate sisendi-väljundi suhtega. Hüvede õigluse üle otsustamisel võidakse lähtuda ka muudest kriteeriumitest.

Töötaja on rahul üksnes siis, kui ta tunnetab õiglust. Ebaõiglus on seejuures nii alahüvitus kui ülehüvitus. Alahüvituse tunnetamise tagajärjel võib töötaja tootlikkus langeda, ta võib tingida hüvituse suhtes või töölt lahkuda. Psühholoogilise reageeringuna suurendab ta hüvituse erinevuse tähtsust ning püüab leida teisi võrdlusaluseid. Ülehüvituse korral tunneb töötaja tasakaalutust ja püüab tasakaalu saavutamiseks töötada tõhusamalt või veenda teisi töötajaid suuremat hüvitust paluma. Psühholoogilise reageeringuna alandab töötaja saadud hüvituse tähtsust ning otsib teisi võrdlusaluseid.
Töötajad reageerivad ebaõiglusele igal juhul, seetõttu peavad juhid õiglasele hüvitussüsteemile tähelepanu pöörama.