Rühmaotsustamine

Keerukate ja oluliste probleemide lahendamine rühmatööna on eeltoodu põhjal märksa efektiivsem kui individuaalne tegevus. Lõppotsus on parem, sest rühmaliikmetel on üheskoos rohkem informatsiooni ja kogemusi kui üksikotsustajal. Rühmaotsustamine aitab igaühel paremini mõista teiste liikmete seisukohti ja nende osa ühises ettevõtmises. Ühise otsustamise puhul aktsepteerivad osalejad vastuvõetud otsust ja on enam motiveeritud selle ellurakendamisest. Rühmaotsustamine arendab liikmete loovat mõtlemist ja võimaldab laiendada nende arenguperspektiivi. Rühmatöö korral pingutatakse enam, sest kohal viibivad ka teised inimesed.

Rühmaotsustamise tehnikad

Kui rühma liikmed kohtuvad näost näkku ja suhtlevad üksteisega, tekitavad nad grupimõtlemise potentsiaali. Nad võivad olla tsensorid endale ja avaldada teistele survet nõustumiseks. Neli võimalust muuta rühmaotsustamised loovamaks, on:


Ajurünnak. Ideede genereerimise protsess, milles julgustatakse alternatiivide pakkumist, samas välditakse kriitikat. Tüüpilises ajurünnakus istub kuus kuni kaksteist inimest ümber laua. Rühma liider püstitab probleemi nii, et see on arusaadav kõigile osalejatele. Liikmed pakuvad nii palju ideid, kui antud aja piires võimalik. Kriitika ei ole lubatud ja kõik alternatiivid märgitakse üles hilisemaks diskussiooniks ja analüüsiks.
Ajurünnaku edu oleneb liikmete valmisolekust kuulata ära teiste mõtteid ja kasutada neid uute ideede loomiseks. Ajurünnaku juhtija peab saavutama õhkkonna, milles ka ebapraktilistesse ideedesse suhtutakse lugupidavalt ja keegi ei karda teiste halvakspanu.

Ajurünnaku eelised on:

Nominaalgrupi tehnika. Rühmaotsustamise tehnika, milles rühma liikmed on füüsiliselt kohal, kuid töötavad sõltumatult. Liikmetele esitatakse probleem. Enne igasugust diskussiooni kirjutab iga liige sõltumatult üles oma idee(d) selle probleemi suhtes. Pärast seda esitab iga liige ühe idee rühmale. Nii liigutakse ringi ümber laua, kuni kõik ideed on esitatud ja üles märgitud. Kui kõik ideed on üles kirjutatud, alustatakse diskussiooni ja hinnatakse ideid. Iga liige järjestab sõltumatult pakutud ideed. Lõppotsus määratakse kindlaks idee põhjal, mis kogus järjestustes kõige kõrgemaid kohti.


Delfi tehnika on sarnane nominaalgrupi tehnikale, ainult, et rühma liikmed ei istu koos. Määratletakse probleem ja palutakse läbi hoolikalt kavandatud küsimustiku pakkuda liikmetel sellele võimalikke lahendusi. Iga liige täidab esimese küsimustiku anonüümselt ja sõltumatult. Esimese küsimustiku tulemused kogutakse kokku, üldistatakse ja kopeeritakse. Iga liige saab koopia tulemustest. Pärast seda küsitakse liikmetelt uuesti lahendust. Algsed tulemused annavad tavaliselt tõuke uuteks lahendusteks. See protsess jätkub, kuni jõutakse konsensuseni.
Osalejad on kas eksperdid või isikud, kellel on antud probleemi kohta olulist informatsiooni. Neile võidakse anda kahesuguseid ülesandeid:

  1. anda hinnang olemasolevale olukorrale,
  2. teha tulevikuprognoose.

Delfi-tehnika eduks on vaja küllaldaselt aega, osalejate asjatundlikkust, suhtlemise oskust ja liikmete motiveeritust, et nad süüviksid antud ülesandesse. Delfi-otsustamise eelised on ekspertide aja efektiivne kasutamine, piisav aeg analüüsiks, genereeritavate ideede mitmekesisus ja rohkus, liikmetevaheliste suhtlemisprobleemide puudumine.

Elektroonilised koosolekud on kõige kaasaegsem rühmaotsustamise moodus ja neis on ühendatud nominaalgrupi tehnika vastava arvutitarkvaraga. Tavaliselt istuvad inimesed hobuserauakujulisele lauale paigutatud arvutite taga, mis on ühendatud terminaaliga. Osalejatele esitatakse küsimused ja nad trükivad oma vastused arvutitesse. Individuaalsed märkused, aga ka hääletamistulemused projekteeritakse ruumis asuvale ekraanile. Ekspertide arvates on elektroonilised koosolekud üle 55% kiiremad kui traditsioonilised koosolekud.

Joonis. Loov otsustamine